Kõik rääkisid, et pärast lapse sündi valdab mind maagiline emaks olemise tunne. Aga mina ei
tundnud seda. Ma ei tundnud mindagi. Oli vaid üks suur ja süvenev sünnitusjärgne depressioon.
Tundsin end täiesti läbikukkununa.
Maria jagab avameelselt oma lugu.
Pere ja Kodu, 30.10.2022, 19:43
FOTO: Erakogu
Mäletan täpselt seda päeva, kuidas pühapäeva hommikupoolikul läksime mehega metsa, tema sõitis rattaga ja mina tammusin oma suure kõhuga tal järel ning mugisin kahe suupoolega kummikomme. Mehe sõbrad veel naersid: „Mis sa jamad, pärast lähed veel sünnitama!“ Ja nii juhtuski.
Lõuna ajal ütlesingi mehele, et me peame nüüd koju minema. Ta kirtsutas veel nina,sest trenn jäi justkui lühikeseks. Kordasin talle uuesti, tõsisema näoga: „Me peame nüüd minema!“ ja siis hakkas ta kiirelt tegutsema. Järgmisel päeval, 14. aprillil, kell 6.10 sündis meie armas tütar ja meist said esimest korda lapsevanemad. Sealt edasi pidi kõik olema imeline, aga ei olnud.
Ma ei tundnud midagi
Olin eri vanuses lastega kokku puutunud ning minu jaoks ei olnud võõras mähkmete vahetamine ega beebide hoidmine. Mis aga oli võõras, oli emotsioon, mis mind valdas.
Minu peas oli täielik kaos, ma ei saanud enda emotsioonidest aru, sest kõik olid rääkinud, et pärast lapse sündi valdab mind maagiline emaks olemise tunne. Aga mina ei tundnud seda. Ma vaatasin seda ühepäevast beebit ning ma ei tundnud midagi. Lisaks sellele mõtete rägastikule, mis peas istus, oli ka keha väsinud ja kurnatud. Ma ei saanud istuda, sest see kõige hellem piirkond oli lihtsalt ühest punktist teiseni katki, rinnad valutasid, pea käis suurest verekaotusest ringi ja vererõhk oli madal. Rääkimata väsimusest, mida tekitasid magamata ööd.
Vaatamata sellele, et preili kaotas kaalu liiga palju, lasti meid koju. „Äkki tuleb nüüd see maagiline tunne?“ mõtlesin endamisi. Ei tulnud. Tuli sünnitusjärgne depressioon.
Alguses oli mul raske aru saada, mis minuga toimub. Ma võtsin enda beebi sülle ning ma ei tundnud midagi. Käisin apaatselt mööda elamist ringi, näol mitte midagi ütlev mulje. Minu jaoks oli suur segadus, miks ma ei tunne armastust enda lapse vastu? Vaatasin pisikest tütrekest ja kõik muudkui rääkisid: „Oi kui vahva! Nii ilus laps! Oi kui tore! Hea on ema olla onju? Imeline!“ See tekitas minus sügavaid süümepiinu, et miks mina enda tütre suhtes neid emotsioone ei tunne, minu tunded olid täiesti vastupidised sellele, miks oleksid pidanud olema.
Hirmud aina jätkusid
Ma nutsin meeletult. Hoidsin tütart süles ja nutsin, sest ma ei tundnud armastust ja soojust enda beebi vastu. Neid päevi, kus ma mõtlesin, et pean oma tütre andma kellelegi, kes on talle parem ema, oli lugematu arv. Kui ma vihastasin, siis ma läksin teise tuppa ja lajatasin rusika või jalaga vastu kappi või karjusin patja, sest läbikukkunud ema tunne oli suur ja hirmutav. Mul puudus oskus selliste kohutavate tunnetega toime tulla.
Samas mul olid meeletud hirmud, ma kartsin, et minu laps lämbub toidu kätte ära. Kui tütar lasteaeda läks, siis ma isegi ühe kasvataja käest uurisin, kas neid ikka jälgitakse, kui nad söövad. Kui tütar juba paari-kolme aastane oli, siis mul oli olid kohutavad hirmud ja tihtipeale mänguplatsidel „ma nägin“, kuidas mu tütar kukub peas ees alla liumäelt ja saab haiget või jääb jalgupidi kuhugi kinni ning ripub siis seal pea alaspidi.
Enamuse ajast käisin ringi ärevusega, ma ei suutnud paigal istuda, ma ei suutnud keskenduda, kogu aeg valdas mind hirmutunne „äkki juhtub midagi“.
Päevad möödusid mustades toonides, sest polnud soojust, armastust, olid enesesüüdistused, enda materdamine. Mitte miski ei pakkunud rõõmu. Kui ma sain sõbrannaga välja kohvikusse minna, siis koju saabudes mõtlesin: „Jälle, jälle hakkab kõik otsast pihta. Ma ei taha!“ ja astusin uksest sisse, lootes leida seda imelist ematunnet, aga mida polnud, seda polnud.
Hakkasin asja kohta uurima ja selgus, et põhjuseid, miks sünnitusjärgne depressioon võib tekkida, on mitmeid, näiteks: varasemalt esinenud depressioon, ärevushäired, obsessiiv-kompulsiivne häire, raskused rasestumisel, soovimatus lapse soo osas, rahalised probleemid, hormonaalsed muutused (ka kilpnäärme hormoonide muutused), füüsiline-vaimne vägivald, soovimatu rasedus, halvad suhted elukaaslasega, enneaegne laps, raseduse ajal haiglas viibimine, tugivõrgustiku puudumine. Mõningates teadusuuringutes loetakse ka toitumishäireid soodustavaks faktoriks.
Minu endal oli neist kilpnäärme hormoonide muutused ja raskus rasestumisel. Sünnitusjärgsel depressioonil on mitu erinevat nägu ja mitte ühtki neist ei tasuks ignoreerida.
Sain oma haigusest aru, kui mu mehe töökaaslase naine käis meil külas ja ta nägi mind. Hakkas rääkima, kuidas temalgi oli sünnitusjärgne depressioon. Hakkas mulle küsimusi esitama, sest ma oli nii apaatne kuidagi. See oli esimene kord, kui hakkasin mõtlema, et äkki mul võib ka olla sünnitusjärgne depressioon. Hakkasin rohkem lugema ja uurima.
Ma ei julgenud sellest kellelegi rääkida, sest kartsin hukkamõistu ja sain ka seda hukkamõistu. Inimesi, kes ütlesid, et kuidas sa saad nii tunda, sul on ju nii ilus laps jne, oli väga palju. Ühel hetkel, kuigi laps oli paari aastane, surusin sellest hukkamõistust läbi, sest minule oli see väga kergendava toimega, kui sain välja öelda, et mul on selline diagnoos. Oli inimesi, kes ütlesid, et tubli, et sellest räägid. Naisi, kes ei julge sellest rääkida, on väga palju. Hakkasin ise ennast aitama ja õppisin sünnitusjärgse depressiooni kogemusnõustajaks. Praegu olen ma 33-aastane naisterahvas, emaks 8-aastasele tütrele ja ma ei kujutaks ette, et midagi oleks teisiti. Minu tütar on minu süda. Ma töötan juuksurina ja kogemusnõustaja, olen ka läbinud erinevaid psühholoogia alaseid koolitusi. Kel sarnane mure on, siis palju abi leiab minu ja kahe kogemusnõustaja lehelt: räägime.ee.
Minu soovitused emadele:
- Tunnista, et sul on sünnitusjärgne depressioon ja julge sellest rääkida, ära suru enda tundeid ega mõtteid endast eemale; saa sõbraks nende tunnetega ja tegele nendega, vajadusel otsi professionaali abi, kes aitab sul mõista, mis täpsemalt toimub. Mina ei otsinud professionaalset abi ning maadlesin selle haigusega üksi, sest ma tundsin häbi enda tunnete pärast, selle tulemusena on ka minul sünnitusjärgne depressioon üle kasvanud krooniliseks depressiooniks, millega ma nüüdseks oskan juba hakkama saada.
- Ole hell ja hoolitsev enda vastu; ära kritiseeri, ära ürita last õpiku järgi kasvatada, luba endal eksida ning vajadusel, julge abi küsida; kõigega ei pea ise hakkama saama.
- Võimalusel, luba endale vaba aega, „täida enda karikat“ millegagi, mis sulle rõõmu valmistab; samuti luba endale puhkust (magamine!), las tolmurullid elamises veerevad, sellest ei juhtu midagi.
- Ära ürita kõike kontrollida; soe ja siiras soovitus, säti enda elu lapse järgi, sest üritada beebit käima panna enda pilli järgi on sama hea, kui kontrollida ilma. Mina üritasin olla super ema-naine-koduperenaine-koertejalutaja, tulemuseks oli see, et ma koguaeg pettusin, sest ma ei suutnud neid kõik asju hallata. Ole targem.
- Räägi kaaslasele enda emotsioonidest väga avatult ja ausalt, ka siis kui sulle tundub, et paha on öelda „ma ei taha enda last“, vajadusel minge koos terapeudi, nõustaja või psühholoogi juurde.
- Räägi enda beebiga ning vabandan tema ees, kui sulle tundub, et sa oled lapseleliiga teinud. Igakord, kui ma rusikaga vastu kappi lõin või nutsin laps süles või tundsin, et tahtsin teda prügikasti panna, siis ma vabandasin enda lapse ees. Minu vabandused nägid välja sellised: „Tütrekene, palun vabandust, et emme niimoodi tunneb! Need on emme tunded, ära sina neid enda kanda võta, sina pole nendes süüdi, need on minu tunded.“
- Ära karda ravimite poole pöörduda, psühhiaatri ning psühholoogi koostööl leitakse sulle ravimid, mida sa võid ka imetamise ajal kasutada. Ka mina, kes ma olin väga-väga pikka aega antidepressantide vastane, nüüd tean, et neil on oma aeg ja koht.
- Minul isiklikult aitas ka natukene enda emotsioonide lahtimõtestamine ja nendest arusaamine, väga palju ma tegin seda kirja teel, kes ei ole kirjutaja tüüpi või hea eneseanalüüsija, siis siinkohal oleks väga teretulnud professionaali abi.
- Tahtejõud on väga tugevaks märksõnaks, sul peab olema suur-suur soov liikuda parema enesetunde poole; ma võtsin ühel hetkel vastu täiesti teadliku otsuse, et ma ei süüdista ennast, ma hakkasin sünnitusjärgsest depressioonist rääkima (vaatamata paljude lähedaste võimetusele sellest aru saada), ma olin enda vastu hell ja lahke- see tuli loomulikult alles siis kui laps oli juba lasteaeda minemas, selleks hetkeks oli sünnitusjärgne depressioon juba suures osas ülekasvanud krooniliseks depressiooniks ja aeg-ajalt esinevaks ärevuseks.
- Soovitusena julgen öelda, et kellel on tugivõrgustik, ärge peljake selle kasutamist; kui teil on madalseis, helistage-rääkige, kutsuge külla.
- Räägi, mida sa vajad – tihtipeale rasketes olukordades inimesed kipuvad eeldama või ei oska pakkuda sulle seda, mida sa antud hetkel vajad, selle jaoks on sul suu peas- ütle julgelt, mida sa vajad.
- Ennetavate meetoditena soovitaks tulevastel lapsevanematel, nii mehel kui naisel, pöörduda nt kogemusnõustaja poole, kelle teemaks on sünnitusjärgne depressioon ning koos arutada, mida see haigus endast kujutab ning kuidas märgata varaseid sümptomeid, mismoodi käituda ning reageerida. Alati saab välja töötada ka kava, kuidas aidata naist raskel perioodil, nt toiduvalmistamiste ja koduste kohustuste jagamisel- siinkohal tuleb arvesse võtta nt mõlemad osapoole vajadusi. Samuti teadvustada enda ümber olevaid sõpru ja tugivõrgustiku, kes saaksid ka vajadusel reageerida.
- Sünnitusjärgne depressioon on haigus, millel on mitu erinevat nägu, mitte ühtki neist ei tohiks ignoreerida. Sellest haigusest tuleb rääkida, kaotada see valehäbi, mis sellega kaasneb ning julgustada naisi rääkima ja abi otsima.
